Maailmamaitse

Kuid mitte ainult meri ei andnud inimestele soola. Ka sisemaal oli mulksuvaid soolase veega allikaid, näiteks Alpides. Keldid, kes neis piirkondades elasid, olid leidlikud inimesed ja tundsid ära selle vedeliku elrilised omadused. Kuid ainult ujumisest ja soolase allikavee joomisest ei piisanud - nii hakati ka seal seda vannidesse koguma. Nad valasid vee paksude seintega savipottidesse ja asetasid need suurele lõkkele, et vesi ära aurustada. Nii saigi jälle soola. See maitses hästi ja seda sai kasutada toiduainete säilitamiseks, suitsutamisel ja kuivatamisel. Mõelda vaid kui töömahukas oli see protsess, kui ühest suurest potist sai vaid peotäie soola.

Kas aga leidus paremaid, suuremaid soola saamise viise? Tänapäeva Austrias Hallstattis, kus asub maailma vanim soolakaevandus, puurisid kaevurid läbi terve mäe, et leida soolasooned ja murda sealt kivisoola. Nad vedasid oma `saaki` lehmanahast kottides.

Kõvade pronksist valatud kirgastega said kaevurid töötada üha suuremates sügavustes. Osava kiviraiduri jaoks oli umbes üks meeter kuus raiumist hea samm edasi! Hallstatti usinad kaevurid kaevusid 200 meetri sügavusele. Umbes 1245 eKr. jäi aga kogu ettevõtmine katki tänu suurele maalihkele.Tööstuslik soolakaevandamine jätkus Hallstattis alles umbes aastal 850 eKr. Nüüd ulatusid kaevandused juba 300 meetri sügavustesse.

Keskajal toodeti soola peamiselt soolase vee keetmisel. Erinevalt varasemast sõltusid nüüd inimesed kunstlikest soolaallikatest. Kaevanduskambrid täideti veega, et vabastada kivist mineraalid ja toota sellest soola.

Saadud soolvett keedeti seejärel mitu päeva soolatehastes. Suurtes `pannides` kuumutati soolvett seni, kuni järele jäi vaid üks `soolamuda`, mis seejärel kuivatati. Lüneburg oli keskajal üks tähtsamaid soolalinnu. Aastatel 1276-1797 toodeti soola Lüneburgesalt 54s soolaköögis, millest igaühes oli neil pliinõu. Ligi 300 inimest toimetas ööpäevaringselt, pottides kees vesi lõõmaval tulel nii päeval kui öösel ning tihe suits ja aur keerles pidevalt läbi linna kitsaste tänavate.

Puugravüür keskaegses soolakojas

Omamoodi `soolaajalugu´ pandi kirja Wieliczka (`suur sool`) piironnas Poolas, kus soola keetmist on teadaolevalt praktiseeritud umbes aastast 3500 eKr. Kui kevadpõuad kadusid 13 sajandil ja mereveest enam soola ammutada ei saadud, avastati maa-aluse soolase vee uurimisel soolaladu, mida seejärel kasutati sajandeid. Wieliczka on üks vanimaid tänapäevalgi töötavaid soolakaevandusi, kus on põnevad kristallkoopad ja maa-alune tervisespaa.

Soola on leitud aga ka maailma kuumimatest piirkondadest, nimelt kõrbealadelt ja seda tänase päevani. Näiteks Kirde-Etioopias, kus Danaki kõrb oli tuhandeid aastaid tagasi Punase mere poolt üle ujutatud, jättis see maha mitmesaja meetripaksuse soolakooriku. See on kõrvetavalt kuum ja ebasõbralik maastik, kus päevane temperatuur ulatub üle 50 kraadi.

Nagu iidsetel aegadel, kaevandatakse sealt soola tänapäevalgi nii, et peentesse soolakihi pragudesse taotakse teritatud kiilud või raiutakse kirkaga ja eemaldatakse soolaplaadid kiht kihi haaval. Seejärel lõhutakse need väiksemateks plaatideks, mida on võimalik kanda. See uskumatult vaevarikas käsitöö kestab päikesetõusust õhtuni. Soola transpordivad kaamlid. Iga looma sadula külge kinnitatakse umbes 20 soolaplaati ja see kantakse läbi soolakõrbe küladesse. Tänapäeval ähvardab seda tööd kohalikelt üle võtta muu maailma tööstusmogulid.

Sool on sündinud kõige pühamatest vanematest: päikesest ja merest

- Pythagoras

 Alates iidsetest aegadest on soola ammutatud ja saadud väga erinevatel viisidel. Autor Bill Bryson avastas, et iidsed britid leotasid rannas merevees keppe, kuivatasid need ja kraapisid soola maha. Asteegid aga olevat aurutanud enda uriini.

"Alateadlik soov soola järele meie toidus on intensiivne ja alati olemas olnud,`märkis Bryson oma raamatus `A Brief Book on Almost Everything in Your Home`. Näiteks inka rahvas (1400-1700) ammutas Urumba jõe veest soola aurustamise teel. Arheoloogilised leiud ja ajaloolised dokumendid näitavad, et umbes 6000 eKr. said inimesed Lõuna-Hiinas soola aurustunud järve veest.

Inimesed nägid tuhandeid aastaid vaeva, et soola kätte saada. Hea kvaliteediga kaup, mida napib, paneb rattad veerema. Kui piirkonniti nappis soola või seal ei olnud võimalik soola kaevandada ega ammutada, liikus info soolamaardlate kohta teistes piirkondades suusõnaliste sõnumite kaudu. Nutikad kaupmehed pidasid läbirääkimisi võimujanuliste valitsejate ja preestritega, et omalegi kallihinnalist kaupa hankida. Tekkisid rajad ja teed, mis läbisid alati kellegi maad, mis omakorda tegi kaubatranspordi keerukamaks, sest jällegi oli vaja taodelda lubasid ja maksta teemakse.

Sellest kõigest hoolimara sillutas ihaldatud kristall teed kaubateedele ja nn ´soolateede´ avamisele, mida võib pidada koridorideks läbi terve regiooni. Paljud teed, mis ühendavad Euroopa, Araabia ja Kaug-Ida suuremaid linnu, ehitati spetsiaalselt varase soolakaubanduse jaoks.

Keldide kauplemine käis Hallstattist ja neil oli lausa osaline `valge kulla`monopol suures osas Kesk-Euroopas, mis ulatus tänapäeva Prantsusmaale, Itaaliasse ja Ungarisse..

Kesk-Saksamaa soolatootmise sõlmpunktist Hallest jätkus soolakaubandus sajandeid kaheteistkümnel maanteel igas suunas. Üks tähtsamaid teid on Hallest Prahasse kulgev `Vana soolatee`.

"Alte Salzstrasse Halle-Prag e.V" ja "Gamla Halle-Prag saltvägsförening" aseesimehe Bernd Bieleri sõnul kaevandati aastatel 1545-1546 umbes 19 000 tonni soola, mis oli tol ajal uskumatult suur kogus. Tollaste ametlike kokkulepete järgi täideti neil aastatel soolaga üle 4600 vaguni. 

Halles toodeti soola suurte tükkidena (24,5 kg), igaüks üheteistkümne Schwertgroscheni väärtuses (Saksimaa münt, millel olid reljeefsed mõõgamotiivid). Nelja- või kuuerattalisel puukärul sai vedada kuutkümmet soolakamakat. Hinnalised veosed olid pakitud hoolikalt õlgede ja liistude vahele, kaetud pajukoorega ja  mässitud riide sisse, et need ei puruneks ja säiluks hästi ka paduvihmades. Vihm polnud aga ka ainuke probleem - levinud olid ka röövimised. Vargad vahetasid soola tihti lihtsalt tuha ja mulla vastu. 

Ka soolakaubandus polnud kaitstud konfliktide eest, sest sajandite jooksul toimusid pidevad sõjalised puhangud. Näiteks 1156. aastal hävitas Henrik Lejonet Freisingi lähedal Isari jõe silla, et ta ise saaks soolakasumist osa. Silla hävitamine tähendas seda, et Bad Reichenhallis kaevandatud sool tuli transportida üle tema silla, kus aga tuli tasuda tollimakse..

Kõigist Jordenmist saadavatest kalliskividest pole ükski väärtuslikum kui sool.

- Justus von Liebig

19. ja 20. sajandil muutus aga `valge kuld` odavaks igapäevakaubaks. Kogu maailmas sai hoo sisse kivisoola kaevandamine. Tänapäeval on soola ekstraheerimine ülimoodne protseduur, kus kõrgmehhaniseeritud kaevandustes on arvutiga juhitavad lõhkamismehhanismid.

Soola hinnad on madalamad kui kunagi varem ja soolast on saanud nii masstoode kui ka tööstustoode. Lõviosa toodangust ei ole aga tarbimiseks mõeldud; lauasool moodustab kogutoodangust vaid umbes kolm protsenti. Kaasaegses tööstuses on soolale umbes 14 000 erinevat kasutusala, sealhulgas ravimid, seebi valmistamine, vee pehmendamine ja tekstiilide värvimine.

Nagu näeme, on sool kultuuriloolises mõttes läbi teinud järsu väärtuse languse. Sellele vaatamata on turule tulnud peeneid ja kalleid soolatooteid - eksklusiivsed kulinaartooted nagu must või punane Hawai sool, fleur de sel, suitsusool, Pärsia sinine sool, Himaalaja sool... valik on peaaegu piiramatu.

Mis ka ei juhtuks, looduslik meresool jääb alatiseks usaldusväärseks alternatiiviks. Erinevalt kivisoolast sisaldab see olulist mineraalide segu ja selle kasulikkust on pikka aega kiitnud loodusravi teerajaja Alfred Vogel.